Mulle meeldib jalutada sügiseses Tartus, tunnen et saan vabalt mõelda kõigele ja kõigile, sellele kas unenäod ka kunagi täituvad, kliinilises psühholoogias käsitletud teemale- kas elu eesmärk on olla õnnelik, mis emotsioonid valdavad mu sõpru kui meenutavad nime Silja ja veel miljonile asjale, see on nii veider, naljakas, kurb, rõõmus, rahutust ja rahulolu pakkuv. Mõtlen sellele kuhu ma kuulun, miks mul kasvavad alles nüüd tarkusehambad, miks ma ei õpi kunsti, mille pärast ma olen õnnelik ja miks siis jälle kurvastan ja mõttesse vajun, miks sajab vihma ja miks see teeb keset Raekoja platsi kodu poole jalutades nii tühja aga samas nii ilusa tunde minu sisse, miks ma ootan alati midagi nii suure õhinaga, kas ma muudan kellegi elu kui tema ellu kuulun.
Miks just hetkel vahelduvad mu tujud nii kardinaalselt, ometi olen ma ju kodus, soojas kodus koos armsa Sousaga, mul on omad asjad, oma voodi- aga miks ma olen täna kodus, miks ma ei ole väljas. Äki on minul ka kaks poolust, kohe nii tugevat poolust, et nad ajavad tihit üksteist oma erinevate vaadetega ja tõekspidamistega hulluks. Või otsin ma äki kogu süsteemist mingiks hetkeks väljapääsu, välja lülitumist.
It's complicated right now...
Või on rahulolu saladus viimase aja lemmik tsitaadis...
"You have to take the traditional and decorat it your way" /Carrie Bradshaw, palju poleemikat tekitanud filmist /
Olge armsad :)
No comments:
Post a Comment