It's not my place at all

Istun siin üksi oma suures armsas voodis, oma väga armsas toas, oma kodus - mis on põhiline, siin on kõik nii minuminu ja mul on siin äärmiselt mugav, hea ja rahulik olla. Ja siis on teispool pead mõtted, et ainult poolteist tundi veel ja siis pean hakkama again sinna kõheda Tartu ühika poole liikuma, kus mul on tekkinud juba unetushäired, see tundub iga pühapäeva õhtu, eriti mida jõulude poole, aina kriipim ja kriipim. Ma tean et ei tohiks niimoodi rääkida ega mõelda, aga mida ma teha saan, et kodu on nii armas, ja Tartust ei ole, vaatamata kõikidele mu jõupingutustele saanud minu kodu. Ilmselt ei saa ka, kuna nüüd ma isegi ei taha seda enam, lihtsalt käin oma kooli ära, õpin niipalju kui suudan ja jõuan ning teen kõik selleks et pooleteist aasta pärast saaksin ma Tartust õnnelikult lahkuda. Vat nii on lood hetkel :)